Jumal andke mulle andeks, et ma ikka armastan oma väärkohtlejat - Märts 2023
Ma ei usu, et oleksin kunagi ette kujutanud, et olen sellises segaduses. Ma arvan, et ma ei kujutanud end kunagi ette, et suudaksin armastada kedagi, kes mind murdis, kedagi, kes suutis hävitada kõik, mille nimel ma nii palju vaeva nägin. Aga ma teen.
Näete, ma ei saa lahti sellest tundest, et oleksin saanud asju teisiti teha.
Võib-olla oleks ta muutunud, kui ma oleksin rohkem pingutanud, võib-olla, kui oleksin veidi kauemaks jäänud. Võib-olla, kui ma oleksin andnud talle uue võimaluse, oleks seekord võib-olla teisiti. Kuid ma püüan endale iga päev meelde tuletada, et ma pole seda kunagi põhjustanud, nii et mul pole võimu seda muuta. Iga kord, kui näen unes tema nägu, sunnin end vaatama arme oma kätel.
Iga kord, kui unistan tema huultest, tuletan endale meelde kõiki vihkavaid sõnu, mis neist läbi käisid. Iga kord, kui ma ennast leian igatsen meest, kellesse kunagi armusin , tuletan endale meelde meest, kelleks temast lõpuks sai. Mees, kes mind hävitas.
Aga jumal andesta mulle, ma armastan teda ikkagi.
Ma kuulen ikka veel, kuidas ta mulle järele karjub, majja tagasi kutsub, enda juurde tagasi kutsub. Anuvad, et jääksin. Ja nii kaua ma mõtlesin, kas ma tegin õigesti.
Ta ütles mulle, et vajab mind, aga ma jätsin ta maha. Ta palus mul teda aidata, kuid selle asemel otsustasin ise aidata.
Ta anus, et ma jääksin, aga ma jooksin minema. Võib-olla, kui ma oleksin jäänud, võib-olla kui ma oleksin püüdnud teda aidata, oleks tal parem olla. Aga näed, kellegi eest hoolitsemine ei saa tulla enesest loobumise hinnaga .
Tema vajaduste eest hoolitsemine ja minu omade hooletusse jätmine on see, mida ma ülejäänud suhte jooksul tegin, nii et proovin endale iga päev meelde tuletada, et see polnud mina, kes ta maha jättis.
Ta hülgas meid hetkel, mil ta häält tõstis, hetkel, mil ta mu peeglisse viskas. Ta hülgas meid hetkel, kui ta tegi minust objekti.
Aga jumal andesta mulle, ma armastan teda ikkagi.
Ma ei lahkunud kunagi, sest otsustasin, et ma ei armasta teda. Ma ei lahkunud kunagi, sest tema väärkohtlemine uhtis mu armastuse minema. Lahkusin, sest otsustasin, et armastan ennast rohkem.
Lahkusin, sest ma ei suutnud loota, et ta muutub ja mu süda igapäevaselt murrab, kui mõistsin, et ta seda ei tee. Ma lahkusin, sest ma ei suutnud meie mõlema vastu armastada, lootes, et mu armastus muudab tema käitumist. Lootes, et ehk oli mu armastus piisavalt tugev, et vägivallatseja temast eemale ajada. Aga seda ei olnud kunagi.
Minu armastus, minu lootused, unistused, need olid tema jaoks vaid mängud. Minu tunded ja keha olid talle mänguasjad. Sellel polnud minuga midagi pistmist, see kõik puudutas teda ja tema vajadusi.
Aga jumal andesta mulle, ma armastan teda ikkagi.
Ma armastan endiselt meest, kes pani mind tundma, et olen elus kõige õnnelikum naine.
Ma armastan siiani meest, kes tõi mulle igal pühapäeval voodisse kohvi ja roose. Ma armastan endiselt meest, kes laulis mulle iga kord, kui haige olin, hällilaulu. Ma armastan ikka veel meest, kes suudles mu näolt pisaraid, meest, kes suudles igat sentimeetrit mu kehast, pannes mind tundma, nagu oleksin jumalanna, keda ta kummardab.
Ma armastan endiselt meest, keda ma kunagi tundsin, ja ma näen siiani selle mehe tükke selles, kellest lahkusin. Ma näen siiani tema silmis armastuse jälgi ja naeratuse kumerusi tema näol. Ma tunnen endiselt tema keha soojust enda oma vastu. Ma näen ikka veel meest, keda ma kunagi armastasin, kuid ma ei usu, et ta saaks sama teha.
Ma arvan, et lõpuks pole see Jumal, kellelt ma peaksin andestust paluma. See on naine, kes ma varem olin.
